Tere armas lugeja, kes sa oled siin kas esimest või juba mitmendat korda!
Nimelt on see minu viimane blogipostitus. Oli väga hea kogemus kirjutada blogi, sest tänu sellele mõistsin, et blogipidamine ei ole minule.
Alustan siis viimasest koolipäevast. Juba hommikul ärgates oli veider tunne, kuid see polnud tunne, et nüüd juba ongi viimane koolipäev Argentiinas (sest alles ju kirjutasin postituse esimesest koolipäevast). Viimane päev koolis oli üpriski erinev esimesest, võib öelda, et see oli vastandiks esimesele. Tundide alguses mul ei olnud mingit tunnet sellest, et see on viimane koolipäev, et enam kunagi ei ole seda võimalust, et õppida seal koolis, nende inimeste ja õpetajatega ning ei ole osa enam selle kooli traditsioonidest. Kahe viimase tunni asemel toimus minu ära saatmine, sõime kooki ja tegin veel klassikaaslastega pilte. Lisaks kogunesime kokku terve PROMOga, kus siis oli minul võimalus tervele PROMOle midagi öelda. Kui esimesel koolipäeval oli mul raskusi ainult kahe lause ütlemisel, siis seekord oli mul neile palju öelda ning tahest tahtmata hakkasin ma nutma. Seisin seal 80 inimese ees ja lahistasin nutta, sest sel hetkel vist jõudis kohale, et päriselt peab koolist ära minema. Klassikaaslased tegid mulle ka väga armsa video koos piltidega minust, alates esimesest päevast kuni viimaseni. Kooli poolt kingiti mulle mate.
Los mejores (parimad)
5to B
Viimasel laupäeval korraldasin ka koos sõpradega ärasaatmis peo, kus mul oli veel võimalus kõiki kallistada (kahjuks kõigiga pilte pole). Muideks see oli ka kõige vähem nutusem päev minu nädalas.
Lenja Šveitsist
Jules Saksamaalt
Ebru Saksamaalt
Avellaneda vahtusõpilased
Viimasel pühapäeval oli meil õhtusöök koos YFU vabatahtlikutega, kus siis võtsime kokku minu vahetusaasta ning kui mulle veel sel päeval polnud kohale jõudnud, et päriselt ära lähen siis YFU vabatahtlikud pidid mind päriselt maapeale tooma, et minu vahetusaasta saab läbi. See oli viimane õhtusöök ühtselt koos minu hostperega ning sel õhtul pisarad kohe ei tahtnudki lõppeda, samuti ei jõudnud ikka kohale või ei tahtnud uskuda et kohe lähen ära, ma teadsin et lähen, aga ma ei saanud aru, tunne mida ei oska selgitada.
YFU vabatahtlikud Laura ja Tiago
Minu parimad kontaktisikud Laura ja Ale
hostvanemad
Iri, Lore ja Facu
hostõed Dana ja Iri
hostpere tuttavad
kuldne nelik
YFU vabatahtlik Gabi
Hostpere
YFU Avellaneda (neid on rohkem)
Üks vahetusõpilane Eestist
Ja jõudiski kätte see päev, kus pidin lahkuma. Minu vahetusaasta viimane päev. Hommikul olin veel rahulik, käisin ostmas viimaseid asju, mida kaasa võtta, pakkisin viimased asjad kohvrisse, käisin jõin viimased mated sõpradega. Kella kaheksaks õhtul läksime hostperega bussijaama, kuhu tulid kohale ka sõbrad. Olin seal bussijaamas, oma kohvri ja seljakotiga, vaatasin oma hostpere ja sõpru, kõik tahtsid veel kallistada ning siis hakkasin nutma. Ja mitte vähe. See mõte, et ma ei tea päriselt millal ma neid jälle näen, et nüüd kohe astun bussile teadmatuses. Mulle öeldi enne vahetusaastat, et tagasi tulek on palju raskem, aga ma ei uskunud, kuid nii on. Need inimesed, kes mind võtsid vastu, minust hoolisid ja kes said lähedaseks nii kiirelt ja lühikeseajaga, kõigile neile pidin ütlema head aega. Ja see hetk kui nägin tulemas bussi, oli kohutav, ma ei suutnud minna bussi. Mu hostisa pidi mu bussi aitama, võttis mu käest kinni ja tassis bussi. Bussiaknast veel lehvitasin kõigile ja pool teed Buenos Airesesse lahistasin lihtsalt nutta. (Kolmest pildist rohkemat ei kannata panna, sest nägu on VÄGA nutune)
Viimane mate
Ja siin ma nüüd lõpetan. Ma olen ülimalt tänulik kõigile, kes mind sellel teekonnal toetasid, uskusid ja kaasa elasid, aitäh teile! Ma olen õnnelik, et selle ära tegin ning et valisin just Argentiina! See aasta oli uskumatult tore, huvitav, elamusterohke, kasvatav ning õpetlik. Mulle on alati Eesti meeldinud, kuid olles ära nii kaua nii kaugel, õppisin hindama Eesti väärtuseid, tõestasin endale, et Eesti on riik mida ma armastan ning kus mulle elada meeldib. Muidugi on nüüd Argentiinal alati koht minu südames, kuid seda peale Eestit.
Ma soovitan vahetusaastat kõigile, sest see kogemus on midagi, mida ei saa sõnadesse panna. Enne ma arvasin, et ma tean, mis tunne see on, sest räägiti nii palju sellest, kuid reaalsus on teine. Reaalselt minna üksi võõrasse kultuuri, ilma keele oskuseta on hea katsumus. Nagu meile ikka öeldi siis "vahetusaasta ei ole aasta elust, vaid elu aastas".
PS! Kui sina, lugeja, oled õpilane, kellel on mõte, soov, tahtmine minna vahetusaastale ning sa ei tea kust alustada või mida teha, siis kirjuta mulle või mine YFU Eesti kodulehele.
Mina lõpetan, aitäh!
Hasta luego Argentina! TE AMO!
Kadi-Triin Varik (kadivarik@hotmail.com)
Argentina 2018/2019
